Vahel mõtlen, et praeguses teenindajate põuas tundub, et ollakse õnnega koos, kui sul on üldse keegi, kes toite-jooke lauda kannab. Nõuda sealjuures erakordset teenindust näib liiast, sest kõik, kes teenindussaalis tööd teevad, on tegevuse intensiivsuse ja töötajate puudumise tõttu nagunii viimasele piirile aetud. Ja ei taheta ju kaotada neidki...
Ometigi juhina tean, kui oluline on kliendikogemus taaskülastamiseks ja selleks, et saaks teostuda maailma kõige odavam ja tõusam turundus--SOOVITAMINE.
Mida siis teha, kui tundub, et teenindusvaldkonnas meenutab olukord munakoortel kõndimist---töötajad on rahulolematud ja külalised kah ja lahendust ei näi kuskilt?
ALUSTA ALGUSEST
Vali juba rahulolev tiimiliige. Jah, see on võimalik, sest kõige rohkem mõjutab töörõõmu tehtava töö iseloom ja sisu. Vali tiimiliige, kes päriselt naudib inimestega suhtlemist, kes saab energiat sellest, et räägib päevas sadade külalistega. Kes innustub sellest veel rohkem, kui on kiire ja mitu asja korraga käsil. Kes loomupoolest soovib külalistele meeldida ja teha kõik, et nende kogemus oleks ainult suurepärane. Ta ei tunne kiiruse ja suhtlusrohkuse tõttu stressi. Väsimust küll, aga mitte stressi. Ta ei pane lahkumisavaldust lauale, kuna töö on raske, sest just sellist tööd ta naudibki.
Olen teinud olude sunnil enda soovitusele risti vastukäivaid otsuseid. Olen võtnud tööle väga toredaid inimesi, kuid kelle isiksuseomadused ei ole klienditeeninduseks sobivaimad. Mõtlesin, et ma ju motiveerin ja koolitan, õpetan ja toetan. Äkki siiski õnnestub!?
Jõudsin ikka ja jälle samasse punkti, et kui töö sisu ei naudita, siis mitte mingisugune motiveerimine, präänik, tükk pirukast ega coaching ei too tulemust. Isegi see ei ole piisav, kui töö on nö. talutav või üle elatav--- ei, peab olema nauditav. Teeninduses tahame ju kohata inimest, kel on sära silmades.
Need katsed punnida vastu oma enda soovitusele on lõppenud sellega, et leian end poole aasta pärast ikka rääkimas naeratuse olulisusest, empaatiast ja sõbralikkusest.
Mis siis teha, kui ei jätku neid teenindustöö nautijaid? Minu tänane arvamus on, et hoia neid kui silmateri, kes sul juba olemas on. Tean, et energilised, säravad ja avatud noored ka paraku ühes kohas pikalt ei püsi. Soovitan mitte püüdagi neid kramplikult siduda. Ajad "Sinu aeg kuulub 100% mulle" on minu arvates jäädavalt möödas. Las ta läheb reisile ja avastab maailma, las proovib mingit muud eriala---see on ta loomuses, aga jäta talle teadmine, et uks on lahti ja ta on alati tagasi oodatud kasvõi üheks õhtuks nädalas. Kui sul on selliseid "vilistlasi" palju, oled loonud kogukonna, mis üksteise töövahetusi kattes, võib olla hindamatuks ressursiks. Ära karda, et nad ju ei ole nö. up-date`tud, ei tea täpselt menüüd, kassasüsteemi muutusi ega uue kohvijoogi retsepti. Kõige olulisema osa heast kliendikogemusest toovad nad ära.
Comments