Meenutan oma laste koolidirektori sõnu, kes ütles, et kontrolltöö heast hindest palju olulisem on mitte läbi kukkuda inimesena.
Vahel tundub, et meid testitakse kogu aeg--koolis, ülikoolis, tööle kandideerides, tööd tehes, arsti juures, autoroolis...Alati kaasneb sellega teatud pinge, mis kulmineerub tulemuste teada saamisega. Kõhust läheb õõnsaks, käed higiseks, pea jookseb mõtetest tühjaks ja sa vaevu hingad---tead, et lähimate sekundite jooksul selgub, kas oled läbikukkunud või mitte, hea või halb, terve või haige, end üle- või alahinnanud. Must või valge.
Hoolimata tegelikust skoorist, teame sekundi pealt, kas see on meie jaoks pettumus või kergendus. Meile üldjuhul ei meeldi testimised just selle pinge pärast.
Tulles tagasi direktori sõnade juurde, et tähtsaim on mitte läbikukkuda inimesena, siis kus on siin see test? Kuidas ma tean, et olulisimas olen ikka "heade" hulgas? Kas üldse on võimalik põruda? Supermehe või Imenaisena küll, aga kas ka inimesena.
Mäletan oma esimest DISC testimist. See juhtus tööle kandideerides. Olin äärmiselt närvis, sest see ei olnud teadmiste ega oskuste, vaid isiksuse test, mille tulemustesse ei olevat midagi parata---oled, kes sa oled INIMESENA ja väideti, et suhteliselt püsivalt. Tundsin tõsist vastumeelsust testi täites ja sellejärgseid hinnanguid oodates. Tol ajal, üle 20 aasta tagasi, ei teadnud ma, et test ei näita, kes ma olen, vaid ennustab minu eelistatud käitumist teatud olukordades. Ma ei teadnud, et see ei ole hindamisvahend, vaid kirjeldav ja suundaandev.
Sain teada, et mu tööandja soovib, et oleksin tööd tehes õnnelik ja test näitab, milliseid tegevusi ma naudin ja teen suurima hea meelega isegi, kui sellega kaasneb kerge stress. Sain teada, et selles testis ei ole võimalik läbi kukkuda. Oleme INIMESTENA erinevad oma tugevuste ja nõrkustega ning test aitab selgitada välja, mis rollis meil on hea olla, mis pakub rõõmu ja milles oleme suure tõenäosusega edukad ja õnnelikud.
Mõistsin, et olen vajalik ja väärtuslik just sellisena, nagu olen. Kahjuks minu elu esimene sellekohane kogemus, et jah, minuga on kõik OK, aga hea, et hilja, kui mitte kunagi.
Mäletan, et mul oli väga hea meel, et nii tööandja kui ka muu kollektiiv teadis mu profiili ja mina teadsin nende oma. See tekitas usaldust ja enim mõjutas ladusat suhtlemist.
Nüüdseks olen Thomas DISC testi täitnud oma neli korda ja tõesti tõesti---tulemused on suures plaanis püsivad. Meeskonnajuhi rollitäitmine on mu saavutus-ja otsustamisvajadust märkimismäärselt kergitanud, kuid peamine omadus olla inimeste suhtes heatahtlik ja positiivne on läbi aegade jäänud samaks. See pakub enesekindlust, et teen elus õiget asja ja ma ei pea võtma pisikesi komistuskive liiga tõsiselt. Need kuuluvad õppimise juurde. Tundub, et inimesena läbipõrumine nii lihtsalt ei käi.
Commentaires